Kaire Povilaitis

Mina ja Andragoogika

Olla andragoog...

Andragoogika tähendust on vaja sageli selgitada ning tihtipeale märkan arusaama, et andragoog = täiskasvanute koolitaja. Sel viisil on seda tõesti lihtne kõrvalisele isikule selgitada, kuid andragoogika on minu jaoks palju enamat, kui lihtsalt koolitamine.

Andragoogika mitmetähenduslikkusest arusaamine on võtnud aega, see on olnud minu jaoks imeline avastusretk ning eelkõige kohtumine iseendaga. Arusaam on selginenud andragoogika bakalaureuse- ja magistriõpingute jooksul ning isiklike kogemuste kaudu, koostöös teistega, juhendades, koolitades, arendades ja uurides.

Erinevad kontseptsioonid ja definitsioonid teevad andragoogikast minu jaoks olulise distsipliini, mille keskmes on humanistlik lähenemine inimese õppimise ja arengu toetamisel. Andragoogina saan täiskasvanu arengut toetada erineval viisil, see ei toimu vaid koolituse kaudu, see saab toimuda erinevates situatsioonides ja valdkondades, isiklike kohtumiste kaudu, kogukondades, organisatsioonides ning ühiskonnas laiemalt. Andragoogina on mul võimalik luua arengut toetavat kultuuri ning mõjutada inimeste enesearengulisi hoiakuid. See on suur vastutus, sest see, kuidas me räägime või miliised on meie tegutsemisviisid, mõjutavad neid, kellega me suhtleme, keda juhendame või koolitame. Meil on mõjuinimeste elude üle.

Olla andragoog, see on minu jaoks mõtteviis ja elustiil ning ma märkan end sageli tegutsemas ja kõnelemas nendest põhimõtetest lähtuvalt, mõnikord teadvustamata seda, et ma seda teen. Zygmunt Bauman toob dialoogis Rein Rauaga (2016) välja huvitava paradoksi- identiteet on kõige tugevam siis, kui selle olemasolu üldse ei teadvustata; siis lihtsalt ollakse. Olla andragoog...

"Inimene loob ennast. Nii nagu Cicero on mõistega cultura animi andnud edasi mõtte, et inimene pole inimeseks sündinud, vaid tehtud - lakkamatu eneseloomise, enesekehtestamise ja enesetäiustamise pingutusega - kogukonnas, mis inimest juhib, abistab ja innustab." (Bauman & Raud, 2016).

Minu kujunemine andragoogiks on toimunud lakkamatu eneseloomise, -kehtestamise ja -täiustamise pingutusega akadeemilises kogukonnas, koos õppejõudude ja kursusekaaslastega. Mina andragoogina. Humanistlikus lähenemises isiksuse ja minasuse mõistmisel on keskmes inimese enda ainulaadsete teadvustatud kogemuste olulisus (Rogers, 2014). Millisena mina ennast ise tajun? Mõistan identiteeti dialoogilisena, suhtena minu enese ja sotsiaalkultuurilise keskkonna vahel, mille käigus olen loonud esese isikupärase professionaalse mina-tunnetuse, nii nagu seda on sõnastanud ka Valsiner (2001;2007).

Olla see mina, kes tõeliselt ollakse.

- Søren Kierkegaard

"Mitte ühegi teise inimese ideed ega ka ükski minu enda ideedest ei ole nii autoriteetne kui minu kogemus."

- Carl Rogers

Ausus, austus, avatus,

hoolivus, empaatia,

lugupidamine, aktsepteerimine, tolerantsus,

dialoogilisus,

märkamine, tähelepanelikkus,

vastutus.

Usun, et lähtun nendest põhimõtetest nii oma pereringis, sõpradega, partneritega, kolleegidega, õppijatega. Austan inimest tervikuna ning usun, et ta on võimeline arenema ja muutuma pidevalt, elukestvalt. Suhtlen Avatult, Tolereerides ja Aktsepteerides ka eriarvamusi, sest arvestan inimeste eripäradega, mitmekesisusega. Suhtun inimestesse suure Hoolivusega ja Empaatiaga, sooviga olla vajadusel toeks või julgustuseks kõrval. Üritan olla Tähelepanelik ja Märgata, mis on inimese sõnade taga, kas seal on veel miskit, mis teda mõjutab, mis teda takistab või tiivustab. Tähelepanelikkuse ja Hoolivusega võtan aega inimese jaoks, et teda kuulata. Uskudes inimese potentsiaali, saan ma tekitada ja toetada uudishimu, olles ise uudishimulik selle vastu, mis kõik võib olla veel võimalik. Olen Aus enese ja teiste suhtes, sest tean, et Vastutan on sõnade ja tegude eest. Olles Aus, tean, mis on minu piirid, ressursid ja võimalused.

Selleks, et saaksin mõista teisi, tuleb eelkõige mõista iseennast, vaadata sügavale iseendasse, leida üles kõige hämaramad ning kõige säravamad paigad enda sees ning anda oma kogemustele tähendus. Ühe koolituse lõpus kirjutas õppija oma tagasisides, et andragoogilistest põhimõtetest teadlikuks saamine tähendabki inimeseks olemise õppimist ning sellise võimaluse peaksid saama kõik, olenemata tema tegevusvaldkonnast, kuid eelkõige need, kes töötavad inimestega. Teadlikkus enese kultuurist, oma eelarvamustest ja hoiakutest, mõjuvõimust teiste üle - see on oluline kõigi nende jaoks, kes inimestega töötavad, neid juhendavad, arendavad.

Kultuuriline kompetentsus on õpetava inimese oluline kompetents, mis hõlmab:

eneseteadlikkust ja teadlikkust enda kultuurilistest väärtustest ja eelarvamustest;
eriteadmisi erinevate kultuurigruppide ja inimrühmade ajaloost, vaadetest ja väärtustest;
oskust kohandada oma käitumist ja oskusi, et viia läbi suhtlust kultuuriliselt erinevate inimeste vahel (Wlodkowski & Ginsberg, 2017).

Eneseteadlikkus aitab mul toime tulla erievates rollides, mida igapäevaselt täidan, ka koolitaja rollis, toimida andragoogilistest põhimõtetest lähtuvalt, olla andragoog igal ajahetkel, erinevates situatsioonides, igas rollis.

"Vestluse peamine eesmärk ei ole mitte jagada informatsiooni, vaid parandada kogemuse kvaliteeti."

-Mihaly Csikszentmihalyi

Inimestel on soov olla kuulatud, peegeldatud, aktsepteeritud. Sotsiaalne kompetentsus on oluline inimestega töös ning edukas suhtlemine saab alguse esmalt iseenda mõtete ja tunnete kontrollimisest. Mõistes ja tundes iseend, saan paremini mõista ka teisi. Pööran suhetele ja heade suhete jaoks olulise atmosfääri loomisele väga suurt tähelepanu, sest need loovad turvalise, lugupidava keskkonna, kus julgetakse jagada oma mõtteid. Meil kõigil on võimalus pakkuda sellist suhet ning oma eeskujuga mudeldada dialoogilist kultuuri. Tajun oma (mõju)võimu selle kultuuri loomisel ja hoidmisel, seda nii õppimiskolukordades, kui ka igapäevastes suhtlemissituatsioonides ning tunnen oma missiooni sellise kultuuriliselt väärtustava suhtlemisoskuse õpetamisel, selgitamisel.

Täiskasvanud on mitmekesised, neil on erinev taust, erinevad kogemused, väärtused, vajadused, kultuur. See mitmekesisus on suur ressurss, andes võimaluse mõista uusi vaatenurki, kuid samal ajal on oluline kuulata nende sihtrühmade häält, kes võivad jääda märkamata, kuulamata.

Andragoogide kogukond

Täiskasvanu professionaalse arengu kujundamisel on väga suur roll ka kogukondadel. Meie sisemist motivatsiooni toidavad autonoomsus-, kompetentsus- ja seotusvajadus (Deci & Ryan, 200). Me soovime, et meil on võimalus ise valikuid ja otsuseid teha, me soovime, et me saame aru ja saame hakkama ning me soovime tunda, et me kuulume kuhugi ja saame rahuldust suhtlemisest teistega.

Andragoogika õpingute ajal on meil ühised eesmärgid, ühine suhtlus- ja tegutsemisruum, reeglid ja normid, kursusekaaslaste ja õppejõudude tugi, ühine ajalugu, koostöö. Peale õpingute lõpetamist liiguvad andragoogid väga erinevatesse valdkondadesse, sageli töötavad nad koolitajatena, personaliosakondades, kogukondades, juhtidena ja juhendajatena. Side andragoogilise professionaalse kogukonnaga muutub nõrgemaks, sest ühisetel valdkondlikel alustel toimiv kogukond andragoogidel puudus. Professionaalseid praktikakogukondi on meil väljal palju ja sageli on andragoogid seotud selliste praktikakogukondadega nagu:

Eesti Täiskasvanute Koolitajate Assotsiatsioon ANDRAS
Personalijuhtimise Ühing PARE
Eesti Suhtlemistreenerite Ühing
Eesti Koolitus- ja Konsultatsioonifirmade Liit
Eesti Karjäärinõustajate Ühing
Eesti Sisekoolituse Arendamise Liit
Eesti Haridustehnoloogide Liit
EPALE, ESREA jne jne

Õpingute ajal on paljud õppijad ja õppejõud arutanud andragoogide professionaalse kogukonna loomise üle ning 2021.aasta suvel võtsid andragoogika BA 2.kursuse tudengid enda kanda 1. andragoogide suvekooli läbiviimise, kust sai algatuse ka Eesti Andragoogide Liidu asutamine. Kuulusin organisatsiooni asutamisaktiivi, kellega viisime läbi kolm asutamiskoosolekut kogukonda kaasaval viisil.

Eesti Andragoogide Liit on loodud kõigi kaasas olnud andragoogide toe ja tarkusega ning mind kannustab Liidu eestvedajana siiras missioonitunne, luua kogukonna jaoks selline ruum, kus kõigil on võimalik tunda ennast osalisena, kaasatuna. Tunda, et igaühel on võimalus panustada oma ressurssidega, saada tuge ja õppida teineteiselt ning säilitada pidev uudishimus selle vastu, mis veel kõik on võimalik. Minu jaoks on organisatsiooni juhtimise aluseks kaasava keskkonna loomine, kõigi liikmete kogemuste kaasamine, enesearenguliste hoiakute toetamine ning tähenduse suurendamine iga liikme jaoks, võttes samal ajal arvesse ka seda, et liikmete kogemus on mõjutatud hetkes ja ajas sellest, mis organisatsioonis toimub. Need on Wlodkowski & Ginsbergi (2007) pakutud täiskasvanute õpetamise raamistiku osad, kuid ülekantavad erinevatesse tegevusvaldkondadesse, sealhulgas ka juhtimisse.

Agentsus iseloomustab inimest tema tegevuses (Raud, 2013). Organisatsioonikultuur, väärtused ja ühised tavad on olulised agentuse mõjutajad (Leijen, 2020). Andragoogina on mul võimalus luua need tingimused ja pakkuda sellist ruumi ja suhet, mis aitavad kujundada ühiseid väärtusi ja luua kultuuri, kus inimesed soovivad panustada.

EAL koduleht

Eksperdiks saamine

Peter Jarvis on öelnud, et eksperdiks saamiseks on vaja kogeda, katsetada, eksida, ebaõnnestuda ja õnnestuda, tunda, millal toimida raamatu järgi ja millal rikkuda reegleid. Vaja on imeda endasse erinevaid praktilisi kogemusi, mis kombinatsioonis teooriatega teevad meist eksperdid-praktikud (Märja jt, 2021).

PÜÜDLUS KOGEDA, on minu õppimise ja arengu lähtealus. Nii olen ka oma arenguteel otsinud võimalikult palju erinevaid kogemise ja kogemuste saamise võimalusi selleks, et minna süvitsi ja kogeda sügavamat õppimist.

ÕPPIMINE KUI OLEMINE on minu jaoks väärtuslik tänu teadmiste pideva loomise suhtlemise ja dialoogi käigus, olles ise aktiivne ja uudishimulik, sisemiselt motiveeritud, otsides ja uurides, subjektselt. Nii on olnud minu jaoks ka oluline haarata kinni tekkivatest, kogemusi pakkuvatest ja rikastavatest võimalustest, olgu siis töö-, õppimis- või muudes elulistes olukordades.

Koolitaja teekonda alustasin iseõppimise ja katsetamise teel, usaldades oma sisetunnet ning otsides teadmisi, kuidas õppijatele paremat õpikogemust pakkuda. See teekond viis mind ka andragoogika õpinguteni. Teadliku ja sisemiselt motiveerituna olen jätkuvalt haaranud kinni võimalustest professionaalselt areneda ja leida n-ö enda tee. Sisekaitseakadeemias õppekorralduse spetsialistina töötades leidsin võimalusi, kuidas erinevatesse arendusprojektidesse oma andragoogi vaatenurka pakkuda. Niiviisi leidsin oma niigi tihedale põhitööle alati ka lisatööd, mis oli põnev ja huvitav ning võimaldas professionaalselt areneda. Mõne aja pärast avastasin end juba külalisõppejõu rollis nii Sisekaitseakadeemias kui Tallinna Ülikoolis, alustavaid koolitajaid koolitamas ning õppejõude ja õppekavasid arendamas. See on olnud iseseisev, samas koostöine, ennastjuhtiv, järk-järguline kasvamine. Nii on minust saanud oma valdkonna asjatundja, võimalusega toetuda juba oma kogemustele valdkonnas.

Praegu tunnen, et minu missiooniks on lugupidava, motiveeriva ja õppimist toetava keskkonna loomise oskuse edasi andmine kõigile neile, kes inimeste arengut ja õppimist toetavad. Seetõttu on minu tegevus praegu suunatud rohkem õppejõudude ja koolitajate koolitamisele ning andragoogilistest lähenemisviisidest teadlikkuse suurendamine laiemalt ühiskonnas, Eesti Andragoogide Liidu kaudu.